Audiost sõltuvuses. Väga raskekujuliselt ja ravimatult

Seina taga on alati väärt kuulamist. Ilmselt olen seal hetkel mina midagi tarka kõnelemas.

 

Hei,

Mina olen Priit Vare ja võite mind audiosõltlaseks pidada küll.

Ürgsete grammofonide piinamine vinüülplaatidega pakkus mulle pinget juba lapsena, ent kusagil gümnaasiumiaastatel õnnestus esimest korda ka koolipeol mikrofoni sisse piuksuda. Algus oli tehtud.

Täpselt samal ajal, üheksakümnendate alguses, tärkasid üle Eesti kohalikud raadiojaamad. Mulle langes osaks au alustada esimesi saatetegemise katsetusi Pärnu Raadios, mis peagi Päikeseraadioks ümbernimetati.

Ülikooli ajal lisandus võimalus häält teha kõigi erajaamade pühamus, Tartu Raadios. Siis sai kolitud Tallinna ja jätkatud värskes vihaste tegijatega jaamas nimega Mega FM. Kogu see kohalike raadiote hiilgeaeg vääriks eraldi raamatut. Kes kõik nendes jaamades saateid tegid ja mismoodi…  

Esimene pori raadiomaastikult lendas minu näkku 1998. aasta lõpus. Mega FM lõpetas ägeda muusika kütmise, sest kogu kupatus anti üle rootslastele, kes hakkasid sellel sagedusel ballaade mängima.

Mina solvusin. Mulle tõesti meeldis raadio kui selline väga, aga svenssonite idee sellest ei sobinud üldse mitte. Kuhu siis minna? Neli kuud ei läinudki kuhugi. Ja see on siiani olnud ka kõige pikem paus, mille jooksul mitte ühegi raadioga seotud polnud.

Aga see paus oli piinarikas. Ja kuigi raadio Sky Plus tundus päris jubeda muusikavalikuga, neelasin selle alla ja raadiokarjäär jätkus uutel tuuridel just seal. Alguses öise saatejuhina. Siis päevase saatejuhina. Siis hommikuse saatejuhina.

Ühel hetkel vallandasin ennast eetrist, sest hakkasin juhtima kogu programmi. Järgmisel hetkel juba lisandus teinegi programm nimega Retro FM. Veel mõned aastad edasi kerides muutusin programmijuhist loovjuhiks. Sest raadio tähendas nüüd äkki ka portaali, sotsiaalmeediat jne.

2. mail 2019 saabus uskumatu teadmine – ma olin samas raadiogrupis olnud juba 20 aastat! See mõjus pisut hirmutavana. Ja nii ma otsustasingi ennast jälle vallandada. Seekord lõplikult.

Üks olulisemaid põhjuseid polnud tegelikult hirm. Pigem hoopis põnevus aina suuremaks paisuva podcastide maailma vastu. Just viimased paar aastat on selle meediumi kogu maailmas nii hästi käima löönud, et isegi minusugune „eluaegne“ raadioinimene juba täitsa usub sellesse.

Nii ma Kõrvaussi teginingi. Kui julgete podcastide teemalisi jutlusi kuulata, astuge siit neid nüüd tuleb!

Priit

 

Kahjuks ei tulnud omal ajal selle peale, et modelliks hakata. Hakkasin raadioinimeseks. Ja kuna sellel alal töötavad reeglina välimuselt koledad inimesed, siis olen püüdnud nendega solidaarne olla.